Maalehe artikkel 21.02.2019: Ühistegevus ja koostöö põrkub suhtumisega – Rando Värnik

Viimasel ajal avalikkusse jõudnud sõnumid järjekordsetest tagasilöökidest Eesti ühistegevuses sunnivad juurdlema põhjuste üle, miks meil asjad on nii ja kuidas olukorda parandada. Siin on näha kindlad mustrid.

Meie ühistute arendamisel on jäänud tähelepanuta ühistu enda omanike vaade, nende soov panustada, kasutada oma ühistu teenuseid kokkuleppelisel määral ning juhtida oma otsuseid.

Vahel on õigete küsimuste küsimine sama tähtis kui vastused nendele.

Ühistu on maailmas ennast tõestanud, kuid ka seal on olnud tagasilööke, millest tuleks õppida. Kui mitmes riigis on põhjalikult uuritud ühistute juhtimist, juhtimismudeleid, otsuste tegemise protsessi ning omanikupoolseid kontrolliõigusi, siis Eestis selline ülevaade puudub.

Nagu on selgunud teiste riikide ühistu juhtimisstruktuuride ja mudelite käsitlusest, on ühistu omanike-liikmete kohustused ja vastutus vaja selgeks saada enne seda, kui ühistu on moodustatud. Hilisemate vaidluste ja tõlgenduste ärahoidmiseks on vajalik kõikide liikmete igakülgne panustamine nii ühistule seatavates ootustes kui ka arengusuundades.

Hüpotees, et ühistuliste organisatsioonide juhtimismudelite parem tundmaõppimine võimaldab meil mõista ühistu juhtimises tekkivat vastutuse hierarhiat ja vältida ühistu juhtimises tekkivaid vigu, vajab tõestamist.

Kahe aasta jooksul on saanud selgeks, et oma natuurilt on eestlane pigem iseseisvalt toimetav ning alles viimases hädas asutakse rääkima koostööst ja ühistegevuse võimalikkusest.

Senised koostöösidemed ühistutega näitavad, et selle teema olulisust ei tohiks alahinnata. Selline vaade aitab meil mõista, miks ühistu liikmed peavad suutma oma vara juhtimiseks väga selgeks saada juhtimistasandite rollid ja funktsioonid.

Millised on üldkoosoleku, nõukogu ja juhatuse liikmete otsustamise tasemed, kuidas viiakse läbi vastavate tasandite otsuste juhtimine ja kontroll? Sellistele küsimustele vastuse saamine võib anda meile enam selgust ühistute arenguprobleemidest.

Maaülikooli üks uurimisprogrammidest

Ühistegevuse teadmiste levikuga on Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi eestvedamisel ning koos partnerorganisatsioonidega tegeldud ühistegevuse teadmussiirde pikaajalise programmi abil aktiivselt viimased kaks aastat. Teadmussiirde pikaajaline programm ühistegevuses on aastatel 2017–2018 oma tegevustesse haaranud ca 280 põllumajandustootjat, metsaomanikku, maamajanduse nõustajat, teadlast.

Selle kahe aasta jooksul on saanud selgeks, et oma natuurilt on eestlane pigem iseseisvalt toimetav ning alles viimases hädas asutakse rääkima koostööst ja ühistegevuse võimalikkusest.

Selle programmi seniseks suurimaks tulemuseks saab lugeda eri valdkondade ja tootjate kokkuviimist ning ühistulise majandusmudeli analüüsimist praktiliste näidetega, seega huvi äratamist ühistegevuse kui võimaliku ärimudeli osas. Usaldusväärsem ja hinnatum on see teadmine, mis võimaldab pakkuda praktilisi lahendusi, kuid ka akadeemiliste ekspertide poolt edasi antud teooria on olnud asjakohane.

Meie tegevustes osalenute arvates on vaja vanu tõdesid üha uuesti üle korrata, et need juurduks ning aitaks organisatsiooni oma eesmärkide sõnastamisel ja tegevuste kavandamisel. Väga hinnatakse, et ausalt toodaks esile ka ühistute arengus ette tulevaid probleeme, mis on omased iga organisatsiooni elutsüklis.

Ühistegevus muutub järjest vajalikumaks

Palju räägitakse meie toidu- ja põllumajandussektori riskide juhtimise ning kohanemise vajadusest. Siin võiks ühistegevus olla üheks võimaluseks. Kuid nii nagu on meie koolitustel osalenud ise väitnud, läheb meil majanduses ilmselt veel liiga hästi, mistõttu ei vaevuta tõsiselt läbi mõtlema võimalusi, mis aitaksid meid edasi ka siis, kui head ajad taas läbi saavad.

Mõneti on see mõistetav seoses probleemiga, et tervikuna meie toidutootjate/põllumajandusettevõtete kohustuste koorem on suur ning lisakohustuste võtmine pole alati vastuvõetav. Siiski, globaalsel toiduturul toimuvaid muutusi nägemata ja nende vastu ennast kindlustamata võidakse konkurentsist välja kukkuda. Tulevikus on globaalsel toiduturul koostööta raske hakkama saada.

Meie programmi kaasatud mainekate välisekspertide sõnum oma kogemusele tuginedes on, et globaliseeruval toiduainete turul hakkama saamiseks on vaja otsida võimalusi tootmiskulude vähendamiseks läbi otsustamise ja oma toodangu müügiõiguse üleandmise ühistule.

Ühistuline majandusmudel peab olema efektiivne ja tootma tulu oma liikmetest omanikele. Siis ei saa tekkida küsimust, miks ühistu pakub mulle madalamat hinda kui tema konkurendid.

Milline on väga hea ühistu?

Minult on tihti küsitud, milline on hea ja elujõuline ühistu; kas on mingid kriteeriumid, mille järgi saaks iseloomustada tugevat ja elujõulist ühistut. Olen vastanud, et kui ühistu liikmed tahavad panustada oma aega ühistu ja ka enda arendamisse, siis tõenäoliselt on tegu elujõulise ühistuga.

Praegu ei ole meil välja töötatud konkreetseid mõõdikuid või metoodikat, millega ühistu elujõulisust mõõta. Kindlasti oleks vajalik selliste mõõdikute olemasolu, mille alusel saame näidata meie ühistutele, mis suunas nad peaksid edasi arendama oma juhtimisstruktuure, vastutuse ja kontrolli funktsioone ning organisatsiooni.

Lühidalt öeldes tahavad kõik ühistu liikmed, et nende ühistu oleks efektiivne nii protsessides kui ka juhtimises. Iga ühistu arengu võti on eeskätt ühistu liikmete käes ning arenguvajadusi peavad ju kaardistama ja kokku leppima ühistu omanikud-liikmed-ühistu teenuste kasutajad.

Meil ei ole väga head ülevaadet ka ühistutega liitunute või mitte liitunute ootustest ja motivatsioonist ühistusse astuda. Kirjanduse põhjal võib eristada mitmeid motivatsioonitegureid, nii sotsiaalseid kui ka majanduslikke, mida ühistu liikmed oluliseks peavad. Kavandame sellekohast uuringut ka Eestis.

Oleme programmi vedamise vältel aru saanud, et enam tuleb viia tegevusi ühistu liikmetele nii-öelda koju kätte. Sellisel juhul on loota, et inimesed mõtlevad kaasa ja osalevad selles aktiivselt. Meie eesmärk on, et ühistute poolt väärindataks enam Eesti põllumajandustooret ning sellest loodaks võimalikult suurt lisandväärtust.

Usalduseta ühistu ei jää kestma

Ühistutes tuleb enam rääkida sellest, et nii palgatud juhid kui ka liikmete moodustatud nõukogud peavad tegema sisulist koostööd, sest nagu meie koolitustel on öelnud ka väliseksperdid – “usalduseta meeskond ei jää kestma” ja “usaldus on see, et sa ei pea ennast oma meeskonnaliikmete eest kaitsma”.

Programmi üks lisaväärtusi on tugeva ekspertvõrgustiku väljaarendamine, mis tähendab, et sa saad maailmas paluda abi oma konkreetse probleemi lahendamiseks või sa tead eksperti, kelle võrgustikus on vastava valdkonna spetsialist.

Eesti tasandil on vaja välja arendada siseriiklik ühistegevuse kompetentsikeskus, mille eesmärk on probleemide süsteemne lahendamine. Igakülgne uue teadmise loomine koostöös välisekspertidega tugevdaks meie ühistute arengut ja tulevikku.

Tihti on küsimus ka selles, et koolitajad ise vajavad täiendõpet ja võrgustikku, et ennast arendada. Praegu on need küsimused siiski ainult vähesel määral lahendatud. Seega kompetentsi kasvatamine ja selle arendamine on äärmiselt oluline, kui tahame, et meie sektori elujõulisus suureneks.

Ühistulise majandusmudeli toimimisest arusaam peab enam jõudma noorteni. Meil on mitmeid ühistulisi rahakogumise platvorme, kus omanikud ise määravad, kuidas seada reeglid oma raha ja ressursside kasutamiseks. Kindlasti on siin tõsine koht aruteluks, kuidas ja mil määral peaksime oma noori ühistegevuse teemadel harima ning näitama neile muu maailma kogemusi.

Olen viimasel ajal kuulnud ütlemist, et järgmine tehniline revolutsioon saabub siis, kui suudame asuda koostööle. Pean nõustuma, et koostöö vorm, kokkulepped, usaldus ning vastutuse võtmine eeldab teadmisi ja tegelikku tahet kuulata ja arutleda. Kindlasti ei ole see lihtne ning on aeganõudev, aga vaieldes saavadki selgemaks mõned asjad, mis algul tunduvad keerulised.

Kindlasti on vaja teada ja osata kasutada erinevaid töövahendeid, et koostöö ka sisuliselt algaks. Tekivad ka küsimused koostöövormist, põhiprintsii­pidest.

Oleme ka oma sektori partneritega arutanud, et ühistegevusse tuleb inimesi kaasata, ja ainult läbi selle, et nendele anda võimalus osaleda protsessis, tekib neil ka vastutus eesmärkide saavutamise eest. Halb on see, kui eesmärgid on kirjeldamata või pole täpselt seatud. Ka siis on oht, et koostöö ei pruugi õnnestuda.

Lihtne põhimõte ühistute juures on, et need, kes omavad ja finantseerivad ühistut, peavad kasutama ka selle teenuseid.

Mitmel meie kohtumisel on jutuks tulnud, et igal ühistul peab olema endal ka nn omaniku käsiraamat, mis tuletab liikmetele meelde, et nende omandi arendamine ja hea käekäik sõltub neist endist. Väljakutseid on palju ning sellise kompetentsi koondamine ja väljaarendamine, mis võimaldab paremini tegelda ühistute arenguvajadustega, on äärmiselt vajalik. Nüüd on tarvis kokku leppida alused ja põhimõtted selle käivitamiseks.

Rando Värnik, Eesti Maaülikooli, maamajanduse ökonoomika professor

http://maaleht.delfi.ee/news/maamajandus/uudised/uhistegevus-ja-koostoo-porkub-suhtumisega?id=85315233&fbclid=IwAR3jC4sKHGe2zsqKPgFinWRtufV280XcW3yZr7AEwYE9OGmhnBljL8kAdFI

Tuleviku maaelumudelit tuleb otsida majanduslikust ühistegevusest

Eesti Maaülikooli Majandus- ja sotsiaalinstituudi professor Rando Värnik: õnnestumine eeldab laiapõhjalisi teadmisi koostööst ja ühistulisest tegevusest. Täna on suurim ühistegevuse vaenlane isekus, kuid sellest lahtilaskmine nõuab muutusi eelkõige iseendas. Selleks vajame enam teadmisi ja kompetentsi oma valikute kujundamisel ja tarkade otsuste tegemiseks.

Põllumajandus.ee artikkel 26.10.2018

26.04.2018 – Põllumajandus.ee – Rando Värnik: piimatootja peab kogu tootmisahelat juhtima

Maaülikooli maamajanduse ökonoomika vastutusvaldkonna juht, professor Rando Värnik kommenteeris Äripäeva raadiosaates „Kasvupinnas“ konverentsil „Põllumees kui tippjuht“ toimunud arutelu. Ta oli kindlalt seda meelt, et ühistuline vorm on ennast õigustanud mujal Euroopas ja miks siis ka mitte meil, lihtsalt asjad peab korralikult läbi mõtlema ja saama paika ühised väärtused.

Loe artikklit: Rando Värnik: piimatootja peab kogu tootmisahelat juhtima