Haldusreformi käigus tuleb arvestada piirkonna inimeste arvamuste, seisukohtade ja piirkonna iseärasustega, vastasel juhul saame „katkise“ või „mõradega“ inimkoosluse, mis mitte kunagi tööle ei hakka. Reformi mõte peab olema aga tugevdada piirkonda ja arendada seda nii, et keegi ei tunneks end kõrvalejäetuna.
„Setomaa“ kui seesugune on selgelt identiteedipõhine, hõlmates endas nii kultuurilisi kui ka ajaloolis-kultuurilisi sidemeid Eesti piirkondade ja inimeste vahel. Vähe on neid piirkondi, mille aktiivne kogukond on suutnud muuta selle nähtavaks, arenevaks ja omapäraseks.
Setomaale on koostatud ühine ettevõtlusstrateegia, milles on seatud eesmärgiks aastaks 2020 “kaasa aidata Setomaa elujõulisuse jätkusuutlikule säilimisele läbi kohapealse ettevõtluskeskkonna ja inimkapitali arendamise ning piirkonna turunduse, toetudes piirkonna kultuurilis-loodusliku eripära kui spetsiifilise arengupotentsiaali rakendamisele“.
Setomaa ettevõtlusalased traditsioonid pärinevad mitme aastatuhande tagusest ajast ning nende kujunemise aluseks on piirkonna omapärane kultuurikeskkond, kohalikud loodusressursid ning Setomaa asend teiste piirkondade või riikide suhtes. Setomaa traditsioonilisteks tegevusaladeks võib vaatamata põllumaade väiksusele ja muldade väheviljakusele nimetada põlluharimist ja loomakasvatust, aga ka kalandust, kohalikul toorainel põhinevat keraamika (savinõude) valmistamist ning erinevate põllu- ja metsasaadustega ning käsitöötoodetega kaubitsemist.
Eestimaa laiemalt vajab mitmekesist ettevõtlust ja kõrgema palgatasemega ettevõtluse struktuuri. Kas Setomaal on võimalik see saavutada? Vaieldamatult on selles piirkonnas olemas oma potentsiaal inimeste, nn „sädeinimeste“ näol, kes julgevad ja tahavad vastutust võtta ja seda kanda arendades nii piirkonna ettevõtlust kui ka piirkonda laiemalt, suurendavad selle tuntust ja on „otsiva vaimuga“.
Setomaal on olemas kohalikud loodusressursid, mis on heaks eelduseks ettevõtluse mitmekesistamiseks (aiandus, mahetootmine, loodusturism, lambakasvatus, puidu väärindamine, ökoehitus jne), kohaliku loodusressursi mõistlikuks kasutamiseks ning täiendavate töökohtade loomiseks sõltuvalt loodusressursi asukohast. Seega, siin on olemas nii potentsiaal kui on kaasamõtlejaid ja kaasatulijaid.
Põllumajanduse ja maaelu areng on ajast aega olnud Eestis väga oluliseks regionaalmajanduslikuks küsimuseks. Inimeste liikumine maalt linna peegeldab piirkonna võimaluste nõrka positsiooni seista vastu tugevamini arenenud piirkondade survele. Asukohast tulenevad eelised linnades suudavad paremini akumuleerida kapitali ja inimvara. Maapiirkondades toimuvad muutused on eelkõige demograafiliste ja ettevõtlussektoris toimunud muutuste tagajärjeks.
Eeltoodud muutused tingivad uusi väljakutseid ja ka otsuseid! Kuivõrd maapiirkondades on maal elavaid ja töötavaid inimesi vähemaks jäänud, on oluline nende allesjäänute tugeva kogukonna tekkimine ja koostöö. Eesti inimesed ei tee piisavalt koostööd, ei usalda üksteist. Koostöö on aga kõige alus! Seega, maaelu on võimalik vaid koostööd tegevas usinas ja tugevas kogukonnas.
Tänane praktika on näidanud ja tõestanud, et väljakujunenud kogukond“ Setomaa“ vajab ja väärib võimalust jääda püsima iseseisva haldusüksusena, identiteedipõhiselt.
Setomaal on mitmeid arengueeldusi, kuid peamine on Setomaa valdadele omavahelise koostöö kogemus, mis võimaldavad ühiselt luua püsivaid töökohti ja otsida võimalusi uute ettevõtlussuundade tekkeks kaasates sellesse nii elanikkonna erinevaid vanuserühmi, sotsiaalseid gruppe kui ka rahvusi.
Igasugused meetmed ja erandid, mis suudavad suunata maaettevõtlust kasvule ning vähendada maaelanikkonna väljarännet on vajalikud ja asjakohased.
Rando Värnik
Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi professor
Maamajanduse ökonoomika vastutusvaldkonna juht