Ühistud on pikaaegselt olnud olulised institutsioonid tugevdamaks põllumeeste majanduslikku positsiooni. Ühistud on seotud kollektiivsete läbirääkimistega ja tegevuskulude alandamisega, et saavutada tasakaalustavat jõudu toidutööstuses. Ühistud esindavad ka koordinaatori rolli garanteerides kõrget kvaliteeti tarneahelas.
Mis peaks olema ühistu põhifunktsioon, eriti turundusliku ühistu puhul? Kas ühistu peaks olema kui läbirääkimiste organisatsioon, mis esindab horisontaalse integratsiooni vormi või on parem kohaldada vertikaalse integratsiooni strateegiaid? Või peaks ühistu saama lõpptoote tootjaks ja bränditud toidutoodete müüjaks?
Ühistu kui organisatsiooni ja tema liikmete vaheline suhe koosneb kolmest elemendist: kasust, omandist ja kontrollist, muutus ühes võib kaasa tuua muutused teistes elementides. Hiljutised uurimused põllumajandus ühistute organisatsiooni struktuuridest on fokusseerunud omandisuhetele liikmete ja ühistu vahel. On näidatud, et ühistud arendavad uusi omanikesuhteid oma liikmetega või isegi välisinvestoritega. Sellised hübriidomandi struktuurid on muutunud järjest populaarsemaks eriti rahvusvahelistumis strateegiate puhul.
Ühistud võivad omada erinevat positsiooni tarneahelas, alates läbirääkivast kuni lõpptoodete tootjani. Olenevalt toote tüübist (näiteks värske või töödeldud) võivad valikud koostöö osas olla erinevad. Küsimus, et mis on parim ühistu liikmetele, puudutab ka strateegilist juhtimist: millisel turul on ühistul konkurentsieelis ja kuidas see saab edasi areneda ning saada kasu oma baasressurssidest?
Allikas: BIJMAN J. and ILIOPOULOS C., 2014, ‘Farmers´ cooperatives in the EU: policies, strategies, and organization’, Annals of Public and Cooperative Economics 85:4, pp. 497–508.